Tarmo Pitkve: “Müügitöö muutis mu elu!"

Tarmo jagab avameelselt oma teekonda, pakkudes inspiratsiooni neile, kes otsivad alles võimalusi enese realiseerimiseks ja paremaks eluks. Räägime tema varasematest kogemustest, hirmudest ja unistustest ning sellest, kuidas müügitöö on muutnud tema elu ja teda inimesena kujundanud.

Millised on siiani suurimad õppetunnid, mida Tarmo sellel teekonnal kogenud on? Mida ta soovitab neile, kes kahtlevad aktiivmüügi potentsiaalis? Need on küsimused, millele saame vastused järgnevast loost.

Kirjelda enda elu enne Upselliga liitumist. Millise eriala Sa omandasid, kus varasemalt töötasid ning miks otsustasid sealt ära tulla?

Mäletan väga hästi, kuidas juba põhikoolis taipasin, et pean leidma endale töö, kus saaksin korralikult teenida.

Sain juba siis aru, et piisavalt suure tahtmise korral on kõik võimalik ja tippu jõudmiseks on vaja pingutada ja vaeva näha. Samas mul puudus ettekujutus, mis töö see selline olema peaks.
Juba 12-aastaselt pidin ma tööle minema, sest tahtsin olla abiks emale, kes mind üksi kasvatas, ja teenida vähemalt kommiraha.

Minu esimene töö oli päris vähe tasustatud. Hetkel enam ei mäleta, mis need summad tol ajal olid, kuid pidin rannas tšeburekke ja jäätist müüma.  Sain juba siis aru, kui raske on raha teenimine, sest väikse poisina kuus tundi rannas kuumal liival tšeburekke ja jäätist müüa seda oli. Igatahes raskusi ma ei kartnud ja püüdsin end alati motiveerida.

14- aastaselt asusin ma tööle ühte erakonda ning olin seal erinevate ametite peal, töö oli lihtne ja sain seda teha õppetöö kõrvalt.

Kui põhikool läbi sai tuli otsustada, kuhu edasi õppima minna. Pere rahaliste raskuste tõttu mõistsin, et mul pole võimalik pikalt õppida, sest ema ei suuda mind materiaalselt toetada.

Vend soovitas minna õppima merekooli, mille lõppedes saaksin võimaluse reisida kui ka kuuldavasti väga hästi teenida. Üks mu unistusi oli töötada eriüksuses ja nägin võimalust seal suunas samme astuda, seega asusin õppima merekooli. Miks eriüksuses, sellest räägin hiljem natuke pikemalt.

Jätkasin endiselt erakonna heaks töötamist, kuid lõpuks sain aru, et poliitika mind ei kõneta ja minu peamine eesmärk on teenida raha. Olin siis kolmandal kursusel merekoolis, kui otsustasin minna tööle vanalinna baari, sest see tundus tol ajal huvitav olema. Olles seal umbes pool aastat töötanud, pakkus ühe ettevõtte omanik mulle turvatööd. Vaba aega väga ei olnud, käisin öösiti tööl, õppisin merekoolis ja tegelesin aktiivselt spordiga.

Aeg läks ja lõpuks sellise graafikuga elades jõudsin merekooli lõppu.

Ma mäletan väga hästi enda emotsioone ja seda kui õnnelik ma olin. Tundsin juba, kuidas hakkan jõhkraid summasid merel teenima ja igale poole reisima ning elu nautima. Reaalsus oli palju karmim, kui ma suutsin endale ette kujutada. Keegi ei rääkinud, et see ei ole üldse nii lihtne.

Lõpetasin enda neli aastat kestnud õpingud tüürimehe erialal, aga läksin tööle hoopis madrusena. Mul puudus tüürimehe töökogemus, seega pidin alustama madruse tööst. Kes merendusega kursis ei ole, siis madrus vastutab erinevate ülesannete eest, sealhulgas laeva hooldamine, navigatsioon, puhastustööd ja palju muud. Kokkuvõtvalt, töö ei olnud lihtne ega kaugeltki mitte prestiižne.

Veetsin neli kuud merel, töötasin iga päev ja sain 1300 eurot palka. Tegelesin laeva hooldusega, koristamisega ning vahis seismisega. Mõtlesin, et sellist orjatööd ma enam tegema ei hakka.
Nägin ka samal ajal kõrvalt, millised oleksid minu ülesanded, kui ma tüürimehe ametiga jätkaks. Hoolimata õpingutele panustatud ajast loobusin valitud ametist, kuigi unistus eriüksuses töötada oli püsima jäänud ja nii kandideerisin vanglasse vangivalvuri ametikohale.
Veetsin seal aasta aega, mis ei olnud üldse lihtne ega edasiviiv. Keskkond oli väljakutset pakkuv ning igapäevane kokkupuude inimestega, kes olid pidevalt seadust rikkunud, oli kurnav ja ei mõjunud mulle hästi.

Mõne aja möödudes sain ma kutse ajateenistusse ja seoses enda haridusega läksin mereväkke. 
Ajateenistuse lõppedes otsustasin edasi minna patrull tööle. Minu ülesanne oli kurjategijate kinnipidamine, meie hallatavate objektide kontroll ja turvalisuse tagamine.

Lahendasin erinevaid keerulisi olukordi ning töö iseenesest mulle meeldis, sest sain pakkuda probleemidele lahendusi ning nägin ka koheselt enda pingutuse tulemit. Ilmselt sellepärast töö eriüksuses oligi nii pikalt mu unistus. Hoolimata kõigest, minu palk oli parimal juhul 1300 eurot bruto. 

Taas meenus, et pean enda elus midagi muutma ja mida varem seda teen, seda parem. Minu unistused on palju suuremad, kui elu mida antud hetkel elasin.

Ühel päeval, kui patrullisin enda valvatavale objektile, kohtasin enda väga vana tuttavat, kes oli pikalt Upsellis töötanud. Tol hetkel ma ei aimanudki, et sellest hetkest muutub mu elu. Mul ei olnud ettekujutustki, et selline töö pakub nii suurt teenimise võimalust. Mu tuttav ütles vestluse käigus, et tule ja proovi, mis sul ikka kaotada on. See oli minu senise elu kõige parem otsus.

Kuidas mõjutasid varasemad raskused Sinu otsust alustada karjääri müügitöös? Kas oli mõni konkreetne hetk või sündmus, mis Sind inspireeris muutma suunda oma elus?

Olen terve elu otsinud võimalust, kuidas väga palju teenida, seega olin alati valmis katsetama uusi asju. Tegin varasemalt pigem raskemat tööd, kuid teenisin selle eest väga väikest tasu. Teadsin väga hästi, milliseid raskusi varasem teekond endast kujutas, seega olen väga tänulik hetkelise võimaluse eest Upsellis töötada. Mind inspireeris minu tuttav, kellega keskuses kohtusin. Ta oli täiesti teine inimene, kui mäletasin – tema üldine olek oli muutunud, suhtlemisstiil teine. Nägin temas inimest, keda sain endale eeskujuks võtta. Upselliga liitudes astusin sammu enda elu paremaks muutmise suunas ja ei ole seda kordagi kahetsenud!